Kaotatud sõrmed, Piret Raud

Lühijutud annab mulle vaid tühjuse tunde. Midagi on alati puudu. Heameelega tunnistan, et lühijutte kirjutamine on eriti õrn oskus, aga neil alati puudub midagi sügavamat. Isegi kui mõned meeldivad, on alati midagi kuidagi vahele jäänud.

Siiski on need meeldinud. Mõned ikka. Neil tihtipeale on mingisugune muutus või üllatus lõpus. Minu lemmik oli pealkirjaga “Uus naaber”, milles kolib kuulus ooperilaulja Paula Balsaite meie jutustaja naabriks. Nad kohtuvad sellepärast, et jutustaja hamster Mario saab kuidagi Paula korterisse. Paistab et hakkab mingi armastuslugu kuni see juhtub jälle ja Paula tuleb külla kingikarbiga, milles on hamsteri laip. “Ma kardan, et ma astusin talle peale … Ta oli jälle mu vannitoas. Ma ei näinud teda. See juhtus kogemata.”

Nad matavad Mario kuskil pargis. See paistaks ikkagi kõik süütu, kui Paula poleks enne selgitanud enda kohta, et ta on mingisugune “tundepuhangute kolleksionäär”. “Need võivad olla nii mu enda tunded kui ka teiste omad ja võib juhtuda–patt tunnistada–, et ma teinekord ei suuda vastu panna kiusatusele neid ise teises inimeses esile kutsuda.”

Loo lõpus on Paula andnud jutustajale ooperipiletid. “Mario! Mario! Morto! Morto!” Jutustaja sõber kiidab: “Balsaite oli suurepärane. Iga emotsiooni jaoks oli ta hääles oma värving, igal tundel oma toon. Nii isiklik! Nii tõeline! Oli ju?” Method acting on minu arvates täielik jora, aga see siin on kuidagi painav.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s