Raamat: Apteeker Melchior

Natuke nagu Maarja Kangro Ahvid ja solidaarsus, ei oleks ma tavaliselt sellist raamatut lugenud. Kuritegu žanriks pole minu jaoks eriti huvitav lugemine, aga oli küll see raamat keeleliselt väga sobiv. Selle üle olen me tänulik soovitusest Karmenilt. Hargla on n-ö pop kirjanik ja selles mõttes on ta kirjutamine väga hea. Parem ikka kui mingisugune Unt.

Esimene märgatav asi Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastuse kohta on kindlasti see, et see raamat on täis–täis–lampi seksi. Vara näiteks oli see, kui Cornelis de Wrede (kes on muide kergeusklik totakas nooruk) läheb lõbumajja ja saab teada, et sel lõbunaisel, kellesse ta on armunud, on külalised. “Vene kaupmehed. Nemad tahtsid mitmekesi ühe tüdruku ette võtta ja üks neist oli ju varemalt ka Hildekese juures käinud ja nüüd olid tal sõbrad kaasas, paljukest nad Tallinna ikka satuvad ja puha…” selgitab “vanamutt, kes seda asustust pidas.”

Paneme kõrvale, et see on minu meelest ainuke koht romaanis, kus ilmuvad venelased. Põhiasi on see, et kui ma jõudsin võib olla raamatu pooleni, olin ma lugenud nii palju erinevaid selgelt seksuaalseid või seksi vihjavaid tseene, et ma ei saanud aru milleks kõik see üldse oli. Melchior ja ta naine Keterlyn. Gottschalk Witte ja tema veider BDSMi värk oma õega (ew). Mingi ketserlus, mis on piitsutamisega seotud (alasti, muidugi). Kuulujutud abielurikkumisest Unterraineri majas. Jne. Miks?

Aga nagu ma ütlen, kui ma jõudsin äkki raamatu pooleni, guugeldasin ma Indrek Harglat. Lihtsalt meeldib mulle mõnikord teada kuidas autor välja näeb. Üks esimesi asju, mida ma leidsin, oli Objektiiv.ee’st pealkirjaga, “Indrek Hargla: punane vasakpoolsus mõjub Eestile hävitavalt”. Ja kõik sa selgeks.

Hiljuti andis Mart Helme intervjuu, milles ta ütles geide kohta, “пусть бегут в Швецию”. “Las jooksevad Rootsi”. See oli loomulikult suur skandaal, aga see, mida ta ütles just enne seda, oli huvitavam.

“Мы хотим, чтобы государство сохранилось, а оно не может сохраниться без детей и без морали.”

“Me tahame, et oma riik säilib, aga see ei saa sailida ilma lasteta ja ilma moraalsuseta.”

Kuidas täpselt saab kaks (või rohkem) samasooliselt seksivat inimest hävitada riiki pole minu meeles eriti selge. Ikkagi kõlab see loogiline juhul, kui moraalsust kujutatakse ette kui mingisugune kõlblus või sündsus, milles on siis seksuaalsus suur, või isegi suurim, osa.

Sõnaveeb annab küll üheks tõlgiks vene keelest “мораль”, sõna “kõlblus”. Ma tsiteerin siis Harglat: “kuid oli ka neid, kes naisi oma sekti võtsid ja siis neid alasti kiskusid ja piitsutasid. Aga seda, Melchior, milliseid kõlvatusi nõnda sündis, mina sulle rääkima ei hakka.”

See, et Hargla arvavat, et vasakpoolsus on eestile hävitav, otsekui mingisugune vasakpoolsus oleks eestis isegi olemas, seletab kõik seda seksi ära. Nüüd tuleb loomulikult spoilers.

Kõik, mis tekitab kuritegu selles romaanis, tekib ise seksuaalsest kõlblusest. See pole liialdus. Õnneks ei pea ma üldse oma märke nõu pidama sellepärast, et viimast 5 lehekülge on lihtsalt terve loo ära selgitamine Melchiori poolt. Meil on 2 erinevat lugu, mida Melchior ära seletab. Content warning? See kõik on naeruväärselt, totralt õudne:

  1. Miks Härra Goswin (raamatu bad guy) ja tema teenrid Annlin ja Heinz on 3 inimest hiljuti ära tapnud. Aastaid tagasi tekkis vihavaen Goswini ja Laurentz Bruysi vahel sellepärast, et Bruysi poeg Thyl on teotanud Goswini tütart Dorothea, kes hiljem uputas ennast ära. Goswin soovis, et Bruys oma poega ära tappa või kohitsema, aga Bruys seda muidugi ei teinud, vaid saatis oma poja pakku. See ei olevat olnud Goswini jaoks piisav, eriti kui sündis Bruysile teine poeg Juhan mõned aastad hiljem. Aga Bruysil oli ka sohipoeg. Goswin ootas 12 aastat oma hetke (täpselt miks 12 aastat pole selge). Ta saatis oma teenrid Heinz ja Annlin tooma selle sohipoja linna ja Bruysi aida, kus oli Juhan ühel õhtul. Na tapsid sohipoja ära, lõid Juhanit uimaseks, ja siis pani aida põlema. Bruys ja tema abikaasa oletasid, et see surnud poeg oli Juhan. Heinz ja Annlin võttis päris Juhan Goswini juurde, kus teda piinati aastateks. Need 3 inimest, keda on nad hiljuti ära tapnud, nägi viirastust, aga see viirastus oli vaid Juhan, kes oli korraks põgenenud Goswini keldrist ära. Goswin lasi teda ellu sellepärast, et ta olevat tahtnud võtta Juhani surmava Bruysi juurde ja öelda mingit “Lõika läbi oma poja kõri, vabasta ta piinadest ja sure teadmisega, et sa oled oma käega tapnud oma ainsa poja, või sure ise teadmisega, et sinu poeg jääb oma elu lõpuni minu keldrisse hullu sandina vaevlema.” Okay. Eye roll. Aga õhtul, kui sai Bruys surma, sadas nii palju vihma, et see unistatud kuritegu toime ei tulnud. Sest Bruys oli juba surnud, Goswin ei näinud enam põhjust lasta Juhanit ellu ja ta tappis teda ära.
  2. Teine lugu, millega on nii palju seda raamatut seotud, on vanem lugu salaarmastusest mingisugune Adelbertuse ja Ermegunde vahel. Lõpuks tuleb välja, et see lugu pole üldsegi seotud süžeega. See lugu on romaanis ainult–ainult selleks, et panna Melchiorit segadusse. See pole liialdus: “Ja aitabki sellest loost … Adelbertuse ja Ermegunde õudsel saatusel ei ole tegelikult mingit seost sellega, mis juhtus Unterraineri naabermajas mitukümmend aastat hiljem.” God fakkin dammit. But okay. Mingi Cristian Unterrainer Colbergist ostis selle maja 70 aastat varem ja kolis sinna oma naisega. Talle ei meeldinud tavaline seks, vaid ainult piitsutamine. Tema naine Ermegunde hakkas ühe mungaga seksida. Unterrainer sai juhuslikult koju hetkel. Ta hoidis Adelbertust ja Ermegundet keldris ja piitsutas neid kuni sai Ermegunde surma. Siis sundis Adelbertus rüvetada Ermegunde laipa mitu korda enne, kui lasi teda vabaks. Adelbertus siis kohitses ennast häbi pärast ja selle kaudu suri. Unterrainer müüris Ermegunde laiba keldrisse ja kolis Tallinnast ära. Hiljuti remondi ajal leiti naise laiba müüri sees.

Nagu öeldud, kõik–kõik–tuleb seksuaalsest kõlblusest. Esimeses loos on selleks Dorothea teotamine (ma tulen kohe tagasi küsimusele, kas see oli vägivaldne). Teises loos on selleks Unterraineri piitsutamise fetiš ja Ermegunde ja Adelbertuse suhe. Mõlemad on mõnes mõttes läbikukkumine luua õiget, kõlblikut abielu. Teine on selles selgem. Esimene on huvitavam.

“Lapsest sirgus imeilus neiu, aga tema vaim oli nõder, teda peeti poolearuliseks. Goswin armastas teda pööraselt, see ainus ta veri, mis ellu oli jäänud, ja tüdruk oleks pidanud tulema siia, Püha Miikaeli õdede juurde nunnaks, sest abiellu poleks tema vist saanud nõdrameelsuse pärast astuda … Thyl Bruys meelitas ta kuhugi linna taha saluserva ja teotas tema seal ära — nii räägiti. See ei sündinud tõenäoliselt vägivaldselt, tüdruk lihtsalt ei saanud algul aru, mida temaga tehakse. Hiljem ta mõistis omal kombel, ta arvas, et on nüüd räpane, et ta on hoor, et ta ei saa astuda sellisena Kristuse ja Püha Miikaeli palge ette … Ta uputas end.”

Kui lugeja tahab selle lõigu misogüünia pärast hetkeks oksendada, võib ikka. Ometi pole üldse üllatav, et terve romaani süžee peaks tekkima sihukesest sündmusest. Meil on olemas tüdruk, kes on nii ilus kui “nõdrameelne.” Selline nõdrameelsus teeb ta haavatavaks sellepärast, et tal pole isegi teada kui haavatav ta on. Ta on seega patriarhaalne märg unenägu: ta on nii arulage, et tal pole aimugi mida “temaga tehakse“, kuid samas on tal vaid just piisavat aru, et see on teda teinud “räpaseks”. Mis asja?

Seega, kui sa tahad raamatut kirjutada, milles sisuliselt kõik kurjus tekib kontrolli alt saanud seksist, on Dorothea iseäranis hea naissoo seksuaalse haavatuse–ja samal ajal korraliku häbi–kuju. Dorothea seksuaalsus piisavalt ei kaitstud ja sellepärast tekkis kõik seda õudust. Oleks ta jõudnud õdede juurde nunnaks, ei juhtunud sellest mitte midagi.

Aga kui patriarhaalne märg unenägu raamatu taustal ta oli, jääb ta ikka selleks raamatu lõpus. Väga väike süžeeliin tegeleb mingi Simoni ja Ursula armastusega. Need on noorukud kes on head sõbrad olnud ja nüüd armuvad. Simon peab kuskile Hansa liidus õppima minema nii, et nad kohe abielluda ei saa. Raamatu viimane tsteen on nendega seotud. Ursula ja Simon on Unterraineri maja hoovis ja Ursula kuuleb midagi, mida Simon ei kuule:

Ursula: “Ta õnnistas mind Püha Miikaeli nimel. Ta ütles, et sa võtad mu naiseks, aga ma pean kannatlik ja visa olema.”

“Kes? Kes õnnistas?”

“Ta ütles, et tema nimi on Dorothea.”

Dorothea on siis tegelik Rataskaevu viirastus, kes pärast oma korralikku häbist tekitatud enesetapmist käitub ikka patriarhaalses mõttes korralikult: ta ütleb noorele tüdrukule, et ta peab meest ootama. Just. See on vägistamise õige õpetus.

No mind ei üllata enam eesti seksism, aga raamat on sellest sügavam. Siin on veel olemas hea õpetus abielu referendumist, abielu võrdsusest ja eesti LGBTisse suhtumine. Nagu öeldud, raamatu sisuline oletus on seksi oht ja seksi seos kurjuse ja kuriteoga. Kui sa seda ei usu, paistavad sellise raamatu järjekordsed seksi tsteenid üksnes naeruväärsed sellepärast, et nad on täiesti asjatud. Ilma sellise oletuseta seksist on kõik raamatu seks lamp ja mõttetu, mis tähendab, et selleks et raamat oleks nii populaarne, peab see oletus piisavalt levinud, et lugejaskond selle üle ei naera.

Ainult sellepärast saab isegi menetluses olla idee, et geid on kuidagi hävitavad moraalsusele. Teisiti on idee naeruväärne: kuidas saab 2 nussimas meest või naist või kedagi veel hävitada riiki? Nüüd ei paista enam, et abielu rahvahääletus tulebki, aga paistis küll, et enamus eesti hääletajaid oleks olnud valmis hääletada jah.

Tõepoolest tuleb suhtuda eestisse ja eestlastesse õigesti. Ma igal juhul ei mõtle ja ei arva, et selline oletus on ainult eestis levinud. Muidugi mitte. Asi on lihtsalt selles, et probleemid on alati sügavamad kui nende kõvad äärmused.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s