Raamat: Ahvid ja Solidaarsus

Nii võiks juhtuda võõrkeelt õpides: loed asju mida oma keeles ei loeks. See oli üks esimesi asju, mis tuli meelde Ahvid ja Solidaarsust lugedes. Maarja Kangro on hea kirjanik–ma isegi nägin teda Hullunud Tartus mõned nädalad tagasi. Sel korral ei saanud ma keskenduda, ma mäletan. Ka ei saanud väga palju aru. Lugedes sain ma küll aru–mitte kõigest, loomulikult, aga piisavalt, et sain põhimõtteliselt igast jutust aru.

Aga nagu ma ütlen, ei loeks ma sellist realismi inglise keeles. Kõige pikem jutt raamatus Ahvid ja Solidaarsuses on “48 Tundi,” mis räägib naisest, kes üritab seksida, et rasedaks saada. Tal pidevat meest või elukaaslast pole ja tahab pigem üksikemaks saada. See on kõik.

Ma lugesin mõned päevad tagasi New York Timesis artiklit mõnest muust teemast ja kui lugesin selle läbi, otsisin ma ta üles. Autori nimi on Megan Nolan ja ta on ka ilukirjanduse kirjanik. See tsitaat Karl Ove Knausgaardilt on ta twitteri peal:

Megan Nolan is a huge literary talent, and her first novel, Acts of Desperation, is a love story like no other. The writing is intense and honest, with a rare access to real life, but it is also reflective and full of insights, and with this combination the novel manages to separate the idea of love and the experience of it, and take the reader to the place where it comes into being.

Tsitaadi teisest poolest hoolimata (sellepärast, et ma tegelikult ei saa aru sellest, mis tähendab “separate the idea of love and the experience of it, and take the…” igatahes), kas “rare access to real life” on tõesti ilukirjanduse eesmärk? Esiteks pean ma tunnistama, et seda ei ütle ei Knausgaard ega Nolan ega Kangro. Ikkagi paistab mulle, et see on vähemalt ilukirjandusliku realismi eesmärk: kirjeldama, äkki tunnetama “real life.” Kõike seda, mis kirjeldab inglisekeelne sõna “quotidian.”

Ma just lugesin ühte Economisti artiklit Erasmusest, milles hädaldatakse äärmusluse pärast. Need paistavad mulle seotud: äärmusluse ajal tahan ma suuremaid küsimusi, konflikti, raevu, tragöödiat, valikuid, tagajärgi ja karistusi. Ma ei tea kas ainult äärmuselus ajal–mulle on alati sellised asjad meeldinud juttudes.

Aga las räägin natuke tegelikult Ahvid ja Solidaarsuse kohta. See on lühijutude kogumik. Enamikul on tegelased erinevad, kuigi on olemas paar või kolm juttu ühest naisest, kelle nimi on ainult “T.” Kogumiku suureks teemaks märkasin ma ilu, aga mitte ainult ilu vaid ka nägemine ja teiste nägemine. Mulle meeldis eriti üks lugu, mille pealkiri on “Külas”.

Ei, ma mõtlen tõsiselt. Mida mina teeksin, kui sõber … oleks äkki pasast. Tal oleks sama pilk, samad vaated, sama … siirus, näiteks, aga ta haiseks talumatult. Kas sa suudaksid sellise keha ja vaimu duaalsuse ületada?

Hea küsimus. Või jutus “Kunstimuuseumis,” kus saalis näitakse õudsad pildid publikule ja mõned kaebavad nende üle.

“Kunst peab just näitama, kuidas me … noh, ökosüsteemid nässu oleme keeranud, ja mitukümmend tuhat liiki sureb ju iga aasta …”

“Kas selle ökoteemaga peab lapsi šokeerima? Ähvardama? Kas seda ökoterrorit ja süüdistamist pole juba küllalt olnud?”

Ja jutus “Pornofilm”, kus seksiv paar märkab, et ehitajad vaatavad neid aknast sisse ja vaidleb, kas kardinad kinni panna või mitte.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s