Raamat: Momo

Michael Ende, Momo, ehk Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi. 1974. Tõlkinud Helgi Loik. Illustreerinud Reti Saks.

Momo pakkub näidet sellest, miks tahan mina kirjanik olla. Ehk parem öelda: missugune kirjandus paistab mulle väärtuslik kirjutada. Ma oletan, et osa sellest on ka raamatu iva ehk sõnum, aga peamine põhjus on pigem see, ettekujutamine. Kujud, ideed voolavad Ende peast nagu laava. Hallid härrad, Meister Hora, Kassiopeia, Gigi Ekskursioonijuht, ajalilled. See on lihtsalt puhas kujude kunst. Eriti ilus oli see, Gigi muinasjutt endast ja Momost, kuidas nad on päriselus Homsemaa prints ja Tänasemaa printsess, või just enne seda: kuidas Xaxotraxolus alistas keisrinna Strapazia Augustina (trikk)kuldse kala abiga.

Kas ma olen nõus raamatu ivaga? Kapitalismi metafoorina kindlasti raamat toimib ehk selles mõttes on raamatul edu. Kuskil kirjanduse maja kõrval on graffiti, mis ütleb David Thoreau järgi: “milleks see kiire, mis kuhugi ei vii?” Kindlasti on selles mõttes Momol tõsi, et paradoksaalselt mida rohkem aega säästad, seda vähem on sul olemas. Aga see on tõsi ainult enamasti. Mõnikord ongi oluline mõnda aega säästa, et midagi veel saab teha. Ajasäästmine ei pea alati nii olema. Aga see ei puutu asjasse.

Ikkagi arvan mina, et Momo on kuidagi Equus moodi. David Lasson kirjeldas ükskord Equust total bullshitina. See igal juhul ei ole, samas on oluline see, et me ei kuku mingisugusse Hegeli võrku. Ma mõtlen lihtsalt, et isegi kui nõus oleme, et meil on tänapäevases maailmas mingi ajavarastav kiire olemas, ei ole sellepärast tõsi, et see oleks kuidagi tänapäevane õudus ja–ja see ongi viga–et endisel ajal olid asjad kuidagi paremad, või võrdselt oluline: et endisel ajal olid asjad kuidagi põhjalikult erinevad. Ajad muutuvad küll, aga üks väga tänapäevane (irooniat kavatsenud) uhkus on see, et oleme tänapäevases maailmas nii omamoodi.

Aga kas Momo on lihsalt nii? Kas Momo on kapitalistliku kiire metafoor või midagi suuremat? Mul oleks sellest vaja rohkem mõelda, aga meeldiks vähemalt rõhutada, et Momo ka pakub mõistatusi aja kohta, eriti Kassiopeia kaudu. Üks mu lemmik on see, kui Kassiopeia on Momo viinud Meister Hora juurder ja hallid härrad on neid jälitanud.

“Momo avas silmad. Lauakese ääres sohva ees istus meister Hora. Ta vaatas mureliku näoga enese ette põrandale, kus istus kilpkonn. ‘Kas sa ei võinud mõelda, et hallid teile järgnevad?’

‘TEAN AINULT ETTE,’ ilmus Kassiopeia seljale. ‘EI MÕTLE TAGANT JÄRELE!’ Meister Hora raputas ohates pead. ‘Ah, Kassiopeia, Kassiopeia – vahel oled sa ka minule mõistatus!'”

Kas Kassiopeia siis midagi ei mäelta? Teadmise alus on mäletamine. Kuidas teab Kassiopea üldse midagi, kui teab ainult ette? Selles mõttes pakub Momo suuremaid küsimusi kui lihtsalt kuidas me aega kasutame. Küsimus ei ole lihtsalt see: kuidas me kasutame oma aega, või kuidas me elame ajaga, vaid kuidas me üldse elab ajas? Oivaline raamat.

One thought on “Raamat: Momo

  1. Hi Cman. I figured out how to translate fro Estonian to English! I’m a technical wizard. I liked your writing about Momo. I have to read the book one day. I Miss you. xo

    Sent from my iPhone

    >

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s