Adamson, Andres; Karjahärm, Toomas, Eesti Ajalugu Gümnaasiumile
Ma ei taha nii palju sellest rääkida ja ausalt ma märke ei teinud, seda lugedes. Üks parimaid viise aru saada kultuurist on see, lugeda seda ajalugu, mis on pühendatud tudengitele. Sellepärast on Eesti Ajalugu Gümnaasiumile soodne ja loomulik valik. Eelmisel nädalavahetusel küsisid minu käest vanemad, kas ma tean piisavalt eesti ajaloost, et oskan öelda, kas midagi on “spin.” Ma vastasin, et see ei ole täpselt asi. Selline ajalugu ei ole huvitav sellepärast, et tal on mingisugune “spin” faktidest rääkides. Parem öelda, et huvitav on see, missugused oletused toetavad ajaloolist jutustamist.
Eesti ajalugu–nagu olen teadnud–on teleoloogiline. “Rahvuslik liikumine on rahvuslikult mõtestatud tegevus, mis taotleb rahvuslikku enesemääramist, mille kõrgeim vorm on omariiklus.” (141). Sihuke ütlus tuleb lõigust, mis alustab osa “Ärkamisaeg.” Ma oskaksin väga palju sellest öelda, aga ma keskendun siin pigem viimasele osalausele. “kõrgeim vorm on omariiklus.” Tervet raamatut ma ei lugenud. Ma lugesin pigem orduajast kuni esimese iseseisvuse ajani. Ma tahaks öelda ainult seda, et väga tihti on autorid sündmusi tõlgendanud rahvusliku iseseisvuse raamis. Omariiklus oli 20. sajandil eesti kinnismõte. See on arusaadavgi, samas see ei tähenda, et see on hea viis tõlgendada 13. sajandi eestis inimeste tegusid.
