Raamat: Kevade I

Oskar Luts, Kevade I, 1913.

Selle teen ma ära nüüd ja mitte kogu raamatu lõpus. Ausalt seda ei teadnudki, et Kevadel on 2 osa, aga ikkagi on. Kui ma seda ei tee, unustan ma kõige selle ära, kui ma raamatu lõpuks ära lõpetan. Mis seal ikka.

Ma ei tea, kas oli hea idee alustada eesti kirjandusega niimoodi. Kevade on ikka vanamoodselt kirjutatud, mis teeb seda ilmselt raskeks. Ometi meeldib mulle raamat. Tavaliselt alustan ma stiiliga, aga peale selle, et Lutsu stiil on veits vanamoodne, rääkida sellest ei oska, kuna palju eestikeelset kirjandust lugenud veel ei ole. Pigem oskan küll öelda ühte asja, et hoolimata, et tema stiil on veits vananenud, ei ole ikkagi hull lugeda. Ainuke asi on see, et tegelaste väljendusviis on nähtavasti raskem kui Lutsu jutustus. Liblest (issand jumal) on hästi raske aru saada. Ma saan aru nii palju kui oskan. Liblest aru saada ma üritan, aga vaevalt ei pinguta. Teisiti pean ma kindlasti sõnu üles otsima, aga peale selle ma lihtsalt loen aeglaselt.

Esimene mõte, mis tuleb meelde Kevadest, on see: kui optimistlikud on Eestlased. (Kas ma üllatan teid, Kärt, Andra?) Ma siin erinevatest optimismi tüüpidest ei räägi. Lisaks teen ma natukest nalja, kuna üks raamat midagi ei ütle kogust kultuurist. See, et eestlased on mõnes mõttes kõige optimistlikum rahvas kellega kohtunud olen, on teine mõte. Pigem ütleks seda Kevade kohta, et raamatu süzee näeb nagu Series of Unfotunate Events’i vastandina välja. Sündmused teineteisele järgnevad nii: midagi juhtub, mis kergesti saaks äärmiselt ohtlik olla, aga seejärel kõik tuleb korralikult välja. Ma pakun nimekirja:

Kuuendas peatükis saab Toots püstoli. Esiteks püstol ei plahvata (“Oleks tal Tamasseri rauad olema, siis ma laseks küll, aga nüüd arvan, et ehk läheb lõhki.” — Toots, lk. 32) ja teiseks Toots kirikumõista rentniku ära ei tapa. Mõlemad saaksid väga kergesti juhtuda–ei juhtu. Mis oli peaaegu plahvatud käes või isegi mõrv oli tegelikkus vigur.

Seitsmendas peatükis saab Arno purjuks Liblega metsas ja seejärel tuleb pere tema järele. Nad arvavad et ta ehk on surnud.

Üheksandas peatükus kaklevad eesti ja saksa poisid, kui kõrvetavad saksa noorhärrasid kuumade ahjuroopidega. Kas keegi silma kaotada ei saaks? Kui kuum ahjuroop kõrvetab kellegi kaela halvasti, kas ta selles modernse ravimiseta maailmas elaks üle? Aga kõige halvem asi mis saab on see, et Tõnisson laseb saksa poiste parve jõe põhjale.

Seetõttu süüditatakse Liblet selles, aga lõpuks teda lahti ei lasta.

Üheteistkümnendas peatükis alustab köstri kiusamine Arno vastu mõjutada teda nii tugevasti, et paistab et ta isegi mõtleb enesetapmise peale: “Kui hämaraks muutus ja vee vulin saladuslikult Arno kõrvu kostis, võis ta kaugemalt imelikke asju näha. Vaja oli mõtetele vaba voli anda ja silmi pilgutamata ühte kohta vahtida, siis vajus ta imelikku poolunne ja nägi kõiki neid vaime, kellest vanaema oli kõnelnud. Vahel, kui Arno seisis jõekaldal, nii ligidal, et vesi tema jalgu uhtus, võttis imelike rammetus tema üle võimust. Vähe puudus, siis oleks ta enese väsinult voogudesse heitnud, nagu ta heitis õhtul voodisse. Saladuslik jõud tõmbas teda vee poole” (59). Õnnelikult see raamat laste väärkohtlemise loona ei lõpe.

Kolmeteistkümnendas peatükis kukuvad Teele ja Arno jää läbi, mispärast saab Arno ohtlikult haigeks. Arno emal: “Mõtted lendavad tulevikku, ja ema näeb vaimus oma last puusärgis. Oh … mispärast just tema? Kas ta ei võinud elada, tema ainuke laps? Mispärast nii noorelt? … Laul … Õpetaja sõnad … Muld krabiseb vastu puusärki … ‘Rahu sinu põrmule … ‘ Temal on nüüd rahu. Aga kui ta nüüd veel kord paluks, südamest, härdasti … Kas siis taevaisa on nii vali, et ta ei halasta?” (79) Tuleb välja, õnnelikult, et halastab küll, aga kas unustame selle heli ära? See vaikne mulla sadamine: krabiseb. Mina olen ka sellise heliga tutvunud. Oskar Luts oli kellegi matnud.

Igal korral kui midagi on juhtunud, lõpuks saab kõik korraks. Arno saab viiluli Laurilt ning Kevade I lõpeb nii: “Arnost käis läbi rõõmus tuksatus. Mured ununesid korraga ja poisikesel oli tundmus, nagu poleks tal neid kunagi olnud; nagu oleks sügisest jõuluni rõõmurikas püha olnud … Nii vaatame kõik läbielatud muredele tagasi ja üksainus rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrikka minevikuga … ” (136).

Teiseks tahaks rääkida natuke sellest, kuidas tekib raamatus ajalugu. Ma olen Tootsist huvitatud, sellepärast räägib ta kogu aeg “punanahkadest.” (Me üldse enam ei kasuta “redskins” osutada ameerika pärismaalastele.) Kui toimub koolilaste ja õpetaja Lauri lumesõda, nende inspiratsioon on Plevna lahing. Esiteks on huvitav, et võtavad inspiratsiooni tõelisest lahingust: teiseks on mulle iseäranis huvitav, et valitakse Plevnat. Ma möönan heameelega et Plevnast ei teadnud mitte midagi. Ma võin nüüd olla ainuke USAlane turist ida-euroopas kes teab. Lisaks oletan ma et enamus eestlasi ja teisi idaeurooplasi ka ei tea. Plevna on veel siiamaani linn Bulgaarias, mida piirati sisse venelaste poolt Vene-Türgi sõjas 1877. aastal. Koolilapsed valivad seda lahingut esitada. Mäe peal on türgi kaitsejad ning allpool on vene ründajad.

Ikkagi see Tootsile ei meeldi. “Toots tõmbas nina kirtsu, kumbki pool ei meeldinud talle. Oleks nüüd olnud nii, et indiaanlased ja Kentuki mehed, siis oleks muidugi teine asi olnud, punanahkadel oleks kohe üks hirmus vaenlane rohkem olnud, aga no nüüd — venelane ja türk?” (109). Mulle paistab, et see on tegelikult ajalooline vaidlus. Lahing toimub antud, traditsioonilise ajaloo järgi, vaid see Tootsi ei hingesta. Tõepoolest kõik Tootsi Kentuki Lõvi (ma veel ei ole kindel kes see oligi), ameerika pärismaalaste huvi rõhutab, vähemalt minu arust, muutuvat maailma. Tootsi kangelased traditsioonilisest ajaloost Vene impeeriumis, vaid läänemaailmast. Pigem tulevad minu maailmast, sel ajal kui Ameerika Ühendriikide võim kasvas nii tugevasti ja maailma jõud juba liikus. Meie raskust juba tuntakse. Ikka tuleb meelde: 5 aasta pärast, kui Kevade ilmus oleks Tsar Nikolai surnud ja lääne euroopa varemetes. Võib olla Oskar Lutsu optimism muutus arstina maailmasõjas. Seal kuulid ei eksinud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s