Raamat: Kunksmoor ja Kapten Trumm

Aino Pervik, Kunksmoor ja Kapten Trumm, 1975.

Rääkida õigesti eesti kirjandusest ikka ei oska, kuna väga palju lugenud ei ole. Samas väga kerge on olnud, armuda Aino Pervikusse ära. Esimene raamat, mida lugesin ma eesti keeles oli Paula Viiakse Haiglasse, millest ei saa rääkida liiga palju head. Pervik alati otsib seda, kuidas mahtuda miskit peenust sinna, kus nähtavasti ei oleks. Sellepärast kõik tema kirjutamisel on selline omadus, et alati tekitab segadust ning ebamugavust. Sa küsid, kas see on kuidagi sügavam kui paistab?

See ongi näha Kunksmoor‘is. Sellised hetked, mida ma olen kirjeldanud, on raamatus saavad olla olulised süžeeks või vilksata mööda. Näiteks Kunksmoor ja Kapten Trumm lähevad linna ja Kunksmoor–sestap on ta nõid–läheb aitama mõnesid inimesi. Ta aitab erinevates viisides kuni öeldakse, “Nelikümmend vanaema ja kolmkümmend kuus vanaisa olid jälle terved ja reipad nagu muistegi”(21). Sellest neljast vanaisast ei ole ühtegi sõna olemas. Mis nendest sai? Ilmselt terved ja reipad nad ei olevat, aga ei öelda. Lugeja peab võtma selle vastu, kas meeldib või ei.

Aga Perviku kirjandamise peenus on ikka sügavam kui see. Mõnikord need kohad, kus lugejal tekib ebamugavus, on pigem olulised looks. Kõige kõhutavam on see, Kunksmoori enesetapi katse. Kevadel saarel Trumm läheb hulluks looduse ilu pärast ja tähele Kunksmoori ei pane. Kunksmoor–kade sellepärast–lendab välja õhupalliga äike tormi läbi kuni tuleb ta majadele. Ta näeb seal suitsu korstnatest ja üritab visata ennast ühe korstna sisse. “Seal ootabki sind su tuleriit,” ütleb Kunksmoor (30). Tema enesetapi katse kestab kaks lehekülge ning on üllatavalt näitlik laste kirjanduse jaoks.

Seejärel pistis ta pea paksu mürgise suitsu ning leekide sisse. Varsti tundis ta, et ei saa üldse enam hingata. Ta tõmbas pea tagasi ja ahmis veel kord värsket õhku. Ta juuksed olid tuld võtnud ja prigisesid kõrbedes. Nöörid, millega ta end õhupalli külge oli kinnitanud, põlesid läbi, pallist tungis õhk sisinal välja ja tühi kest vajus alla sügavusse. Moor ripnes rõivaidpidi korstna ogaliseks ehitatud serval.

Saab jätkata, aga ikka vaja ei ole vist. “Seal ootabki sind su tuleriit,” vist paistab ülidramaatiline, aga ongi ta päris tõsine. Isegi kui viimaks tuli aknast välja ja elab üle, stseeni kirjeldus on päriselt õudne.

Varases postituses rääkisin ma sellest, kuidas muinasjutude omadus on see, et selget tõlgendust üldse ei ole. Pervik kirjutab samamoodi. Lugeja ei tea täpselt kuidas tunda selle enesetapi stseeni jooksul. Ainult see on selge, et midagi imelik ja võib olla hirmuäratav toimub.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s